EVALD PESARI oli erakordne isiksus. Hooimata raskest kõnekahjustsest suutis ta asutada
- Soomes fondi afaasiaga inimestele taastumise ja suhtlemisvõimaluste loomiseks. Selle fondi toel asutati “Villa Afasia” vt: https://www.afasiakeskus.fi/
- Evald toetas oma ema, kellel oli afaasia, seejärel toetas ta oma õde, kellel oli afaasia ning lõpuks sai afaasia ka Evald ise.
- Evald kirjutas raamatu oma kogemusest elus afaasiaga
- alates 1999 aastast kuni oma surmani 2006 aastal toetas Evald Pesari nii rahaliselt kui sisuliselt EEsti Afaasialiitu
- kinkis kinnistu Tallinnas Kase 25A
- rahastad invalifti ehitamist
- rahastas Punga 18 kinnistu soetamist
- rahastas ivabussi ostmist
- rahastas kinnistuste remonti ja taastuskodu tingimustele kohandamist
- külastas isiklikult koos abikaasa Aira Laine ja dr, Arto Nuutilaga (mälemas Some Afaasiafondi juhatuses) regulaasrselt Eesti Afaasialiitu olles alati hea nõuga abiks.
Evald Pesari – abivajav abistaja
Hilja juba, sest Evald Pesarit (1917-2006) enam pole, ent siiski vajalik on tutvustada Soomes elanud huvitavat eestlast. Temaga käis varakevadel 2005 vestlemas Eesti telesaade Puutepunkt.
Ravil Villa Afaasias
Leidsime vanahärra Soome kõnehalvatute taastuskeskusest, kuhu ta oli puusaluu murru järel ajutiselt elama asunud. „Siin on rohkem ruumi ratastooliga ringi liikumiseks,“ kommenteeris Evald oma valikut. „Ka taastusravivõimalused – võimlemissaalid, saunad ja muu kõik käepärast,“ lisas Evaldi abikaasa Aira.
Villa Afasia on Evald Pesarile läbi ja lõhki tuttav paik, sest ta on ise tervelt kolmandiku oma 88 aasta pikkusest elust elanud ühes kõnehalvatusega ning isiklik kogemus on temast teinud afaasiapatsientide taastusvõimaluste eest seisja. Pesari pani aluse Soome Afaasiafondile, sealne uus ja kaasaegne afaasiakeskus on saanud teoks just tänu sellele fondile. Villa Afasias taastusel viibides ongi Evaldil nüüd hea võimalus isiklikult järele proovida, kas keskus on ikka täpselt niisugune, nagu omal ajal seda kavandades silmas peeti.
Ent sõja lõpust saati Soomes elava Evald Pesari käsi on mängus ka selles, et Tallinnas Maarjamäel on taastuskodu, mida sealsed kõnehalvatud on hakanud nimetama Pesarimajaks.
Evald jutustas Puutepunktile oma loo. Vanahärra kõnest arusaamisel oli meile abiks kõneravi spetsialist, Eesti Afaasialiidu eestseisja Külli Roht. Kuigi – ega me Evaldiga vesteldes Küllit eriti palju appi vajanudki. Hämmastav on vanahärra oskus napi eesti-soome segakeelse kõne, liigutuste ning miimika abil keerukamadki asjad ära seletada.
Tallinna poiss
Praegu 88-aastane Evald jagab paljuski oma eakaaslaste saatust. 1917. aastal Tallinnas sündinud tehnikahuviline poiss jõudis enne sõda lõpetada Tallinna Tehnikumi. 1943. aasta hilissügisel sõitis 26-aastane Pesari ühes naisega pilgeni rahvast täis mootorpaadiga Salmistu rannast Soome. Nagu enamasti ikka, plaaniga kodumaale tagasi tulla, niipea kui ajad ja olud võimaldavad. „ Kaasa võtsime viis kilo võid, mille lootsime Soomes rahaks teha,“ kirjutab Pesari oma mälestusteraamatus. Loomulikult ei jätkunud võirahast noorpaarile kauaks ning Pesari meenutab tänutundega paljusid soomlasi, kes tal uuel kodumaal juured uuesti mulda ajada aitasid.
Tehnikageenius
Evaldil õnnestus saada erialast tööd ja vähemasti majanduslikult sai perekond tasapisi jalad alla. Ent aastaid elasid Pesarid väljasaatmishirmus, igaks juhuks hoovi poole avanev aken öösitigi avatud, et selle kaudu vajadusel kärmelt võsa poole kaduda. Ebaõnn tabas Evaldit aga sootuks rahumeelses õhkkonnas – tööl. Ta astus kogemata jalaga sulatina vanni ning põletus oli niivõr ränk, et jalg tuli amputeerida. Töistes tegemistes saatis insener Pesarit aga edu ning 35-aastaselt, pärast üheksat Soomes elatud aastat, võttis Evald sihikule juba oma tööstusettevõtte rajamise.
Praegusajal on Pesari firma toodang kasutusel paljudes Euroopa maades, Koreas, Uus-Meremaal, Brasiilias ja mujalgi. Pesarit ennast nimetavad paljud inimesed Soomes tehnikageeniuseks. Omal ajal Helsingi külje all asunud küünis sündinud mehhaanikatöökojast on välja kasvanud tipptehnoloogiaettevõtte Ovitor, mis on spetsialiseerunud automaatselt sulguvate uste tootmisele. Veel nüüdki mäletavad paljud Ovitori töötajad oma esimest tööandjat Evald Pesarit, kes oli edumeelne mitte üksnes tootearenduses, vaid paistis silma ka heade töötingimuste loomisel töötajaile.
Evaldi abikaasa Aira Laine usub, et pideval ülisuure koormusega töötamisel on oma osa selles, miks Evaldil tekkis ajuhalvatus: „See juhtus töö juures kohvinurgas. Poole sõna pealt, võiks öelda. Mees vajus järsku kössi, kohvitass kukkus käest … polnudki muud, kui kiirabi ja haiglasse.“
Kõnetu
Evaldi meelest on üks raskemaid eluperioode tema elus aeg, mil ta ravid ja taastuskuurid läbinuna tagasi tööle tuli. Siis saigi ta omal nahal tunda, mida tähendab elada kõnetuna kõnelejate hulgas. Firmajuhina nägi ta, et asjad ei kulge päris nii nagu peaks. Kolleegidele selgeks teha, kuidas madalseisust välja tulla, ta paraku ei saanud. „Evald joonistas teinekord skeeme ja pilte, et oma mõtteid teistele arusaadavaks teha,“ meenutab Aira. Kõige sagedamini aga reageerisid töökaaslased Evaldi katsetele firma arendamiseks juhiseid anda ebalusega: nojah, pärast haigust pole ta enam see …
Õnneks Evaldi kõne siiski veidi taastus. Tööasjad sujusid ning mees sai mahti mõelda afaasiakogemuse positiivsema poole peale. Just haigus viis ta kokku Arto Nuutilaga, praeguse Villa Afasia juhataja ja peaarstiga. Üheskoos pandi alus Soome Afaasiafondile ning asuti kavandama uut kõnehalvatute keskust. Kui Eesti uuesti iseseisvus, pidas Pesari plaani Eestisse tagasi tulla. Ta ostis endale isegi maja Maarjamäel.
Oma sünnimaa kõnehalvatute toetamiseks otsustas ta rahastada Eesti Afaasiakeskuse rajamist, osa rahagi kandis Evald üle juba ühte Eesti panka. Eestisse tagasituleku mõtte on Pesari siiski peast välja visanud. Maja Kase tänaval, kuhu pidi ise elama asuma, kinkis ta aga Eesti Afaasialiidule. Seal asubki Eesti kõnehalvatutele hästi tuttav Pesarimaja.
ANNE LILL
- September 2005, “Puutepunkt”