Eesti Afaasialiidu auliige – EVALD PESARI oli erakordne isiksus. Hoolimata raskest kõnekahjustsest suutis ta asutada
- Soomes fondi afaasiaga inimestele taastumise ja suhtlemisvõimaluste loomiseks. Selle fondi toel asutati “Villa Afasia” vt: https://www.afasiakeskus.fi/
- Evald toetas oma ema, kellel oli afaasia, seejärel toetas ta oma õde, kellel oli afaasia ning lõpuks sai afaasia ka Evald ise.
- Evald kirjutas raamatu oma kogemusest elus afaasiaga
- alates 1999 aastast kuni oma surmani 2006 aastal toetas Evald Pesari nii rahaliselt kui sisuliselt EEsti Afaasialiitu
- kinkis kinnistu Tallinnas Kase 25A
- rahastad invalifti ehitamist
- rahastas Punga 18 kinnistu soetamist
- rahastas ivabussi ostmist
- rahastas kinnistuste remonti ja taastuskodu tingimustele kohandamist
- külastas isiklikult koos abikaasa Aira Laine ja dr, Arto Nuutilaga (mälemas Some Afaasiafondi juhatuses) regulaasrselt Eesti Afaasialiitu olles alati hea nõuga abiks.
Evald Pesari – abivajav abistaja
1917 – 2006
See oli 1944 aasta viimasel novembriööl vastu detsembrit kui Evald koos oma abikaasa ja veel trobikonna saatusekaaslasega asus ülerahvastatud kaluripaadis teele Soome poole. Raske, seiklusrikas ja ülimalt ohtlik reis lõppes siiski paadi randumisega Soomes ja sinna Evald elama jäigi. Poliitiline olukord oli keeruline, Soome saatis põgenikke tagasi ja nii elas Evald pidevas tabamise hirmus, aken lahti, et vajadusel põgenema pääseda ja granaat taskus juhuks kui põgeneda ei saa… Endale ja perele elatist valutöökojas teenides juhtus tal õnnetus: ta astus sulatina vanni, mille tagajärjel amputeeriti tal üks jalg. Nüüd ütles Evald endale, et kui enam füüsilise tööga ennast toita ei saa, siis tuleb pea tööle panna. Kodumaal pooleli jäänud inseneriõpingud õnnestus tal lõpuks Soomes lõpule viia ja 9 aastat peale Soome saabumist asutas ta juba oma firma Ovitor OÜ. Evaldit peeti insener-geeniuseks, tal on mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud ja patenteeritud leiutisi, millistest ehk kuulsaim on mootor automaatselt sulguvatele ustele – lennukiangaaride, laevade turvaustele jne.
Kodumaale Eestisse jäid aga Evaldil maha nii ema kui õde. See oli ka põhjus, mis ta ei soovinud Soomest kaugemale ohutumasse piirkonda emigreeruda. Siis aga juhtus, et Evaldi ema sai insuldi ja kaotas kõne, ta sai raske afaasia. Olid 1960-ndad ja kui avati lõpuks Tallinn-Helsingi laevaliin reisijatele, hakkas Evald käima regulaarselt Eestis ema juures. Ema suri. Siis aga sai insuldi ja afaasia Evaldi õde ja nüüd juba sõitis mees oma õde külastama. Paraku lahkus ka õde. Evald ise oli meeletu töötaja. Väidetavalt lubas ta endale aastas ainult ühe täiesti töövaba päeva, see oli jõululaupäev. Selline pingeline elu, kus siis juba kolme lapse kõrvalt andis mees oma firmasse meeletu tööpanuse, päädis sellega, et insuldi sai ka Evald ise. Nüüd oli Evald see, kes ei saanud enam rääkida! Naastes tööle nägi ta oma firma allakäiku ja mõistis, et nõnda kõnetuna ta ei suuda firmat uuesti järjele saada. Meeletu tahtejõu ja ustavate lähedaste abiga hakkasid asjad vähehaaval paranema. See kogemus aga, mille ta sai nähes oma lähedasi afaasiavangis ja siis juba ise päriselt afaasiaga elades pani teda mõistma, mida tähendab elada inimeste sotsiaalses keskkonnas kõnetuna. Ta asutas Soomes afaasiafondi, mille tulemusena ehitati Helsingisse Villa Afasia- afaasiaga inimeste taastusasutus ja pansionaat.
Eestis oli selleks ajaks asutatud Eesti Afaasialiit ja kui 1998 aastal toimus Rahvusraamatukogus Eesti Afaasialiidu 5. sünnipäeva ja kõneravikeskuse avamise tähistamiseks rahvusvaheline konverents, siis vaatas Soomes oma kodus Aktuaalse Kaamera intervjuud sellest üritusest ka Evald. Tal tekkis kindel plaan, et afaasiaga inimesed tema päriskodumaal peavad saama ka korraliku taastuskeskuse nii nagu Soomeski. Nii tuli Soome Afaasiafondi juhatus Eesisse Eesti Afaasialiidule külla. Soomes käis Villa Afasiaga tutvumas ka Eesti Afaasialiidu juhatus. Kõik see lõppes sellega, et Evald kinkis maja, mille ta oli ostnud endale, et vanuigi kodumaale tagasi kolida, hoopis Eesti Afaasialiidule. Ta rahastas maja kohandamist puuetega inimeste taastusasutuseks, majja ehitati invalift, transpordimurede leevendamiseks osteti invabuss ja tehti teisigi arendusi. Kõiki neid töid finantseeris ja toetas ideedega Evald käies ka ise ikka 2-3 korda aastas vaatamas, kuidas töö edeneb.
Evald Pesari suri 2006 aastal elades oma viimased kuud tema enda asutatud Villa Afasia pansionaadis. Tallinnas kannab aga afaasiaga inimeste taastuskodu tema auks nime „PESARIMAJA“
Tänaseks on kujunenud Pesarimajast afaasialiidu keskus, teabe- ja kompetentsikeskus, aktiivne taastuskodu, kus afaasiaga inimesed saavad osaleda tugigruppide töös, käia regulaarselt vestlustundides, osaleda loovtegevustes, millistest kindlasti populaarseimad on keraamikatunnid. Pesarimajas käivad erinevate kõnekahjustustega inimesed, suhtlemisel toeks logopeedid. Kuulatakse huvihariduslikke loenguid, peetake oma kaunis aias pikknikke ja talguid, arutatakse päevateemadel ja kui tarvis, siis lahendatakse ka isiklikke muresid. Ikka neid, mida kõnetuse tõttu ilma professionaalse abita muidu lahendada ei saaks.
Oluline osa insuldijärgses taastumises on toimetulekuõppe programmidel. Seal aidatakse inimestel peale taastusravi haiglakeskkonnas õppida toime tulema tavalises kodusarnases keskkonnas. Pesarimajas käiakse nõustamisel ja toimetuleku juhendamisel perekonniti, sest uues situatsioonis peavad õppima toime tulema nii afaasiaga inimesed ise kui nende lähedased, pereliikmed, sõbrad.