Armas sõber, kolleeg, naaber, tuttav, ehkki mul on afaasia ja minu kônevôime ei ole endine…

  • Ärge kartke mind, ma olen ikka see sama inimene, kes ma olin enne, ainult ma ei saa teiega paraku lobiseda
  • Rääkige minuga kôigest, millest me tavaliselt ikka rääkinud oleme, mina püüan teid jälgida nii palju kui saan
  • Kuid, palun, ärge tüüdake mind, ma väsin kiiresti!
  • Normaalset rahulikku juttu suudan ma paremini môista kui üksiksônu ja lapselikke rôhutatud ütlemisi
  • Ärge karjuge – ma ei ole kurt. Tükike minu ajust ei nôustu lihtsalt kuuldud sônu sünteesima
  • Aidake mu môtteid teie môtetega ühele lainele viia: osutamine piltidele, asjadele, zestid, miimika, intonatsioon loovad kônelemisele tausta, mis aitab mul teid môista
  • Mu aju toimib paremini – seega suudan ma rohkem rääkida ning teid jälgida, kui ma olen rahulik, puhanud, hästi söönud-joonud ning mu rakud on oma hapniku kätte saanud. Kôik, mis teeb mu enesetunde heaks, soodustab meie suhtlemist
  • Ärge sundige mind rääkima, need on ju ainult sônad, mida ma kasutada ei saa. Minu süda ja hing on endiselt täis tundeid
  • Kui tahate minu eest midagi otsustada vôi ütelda, palun pöörduge enne ikka minu poole
  • Enamus puhkudel ma ju môistan, mida te teha tahate ja kui saan, siis annan oma seisukohast teile ka märku
  • Varuge aega ja kannatust, iga toiming vôtab mul nüüd märksa rohkem aega
  • Palun ärge ütelge mulle sônu ette kui te pole päris kindlad, et teate mida ma öelda tahtsin
  • Kuuldes teie öeldud sôna, on mul ôigele variandile üleminek eriti raske
  • Lähete kusagile? On see äkki koht kuhu saaksite ka minu kaasa vôtta? Haigestumise järgselt on môistetav, et ma tahan vôôraste silmade eest end ära peita. Ma häbenen oma puuet. Aidake mul enesega harjuda ja oma häbelikkusest üle saada.