Austatud doktor, hea ja hooltsev ôde, minu elu ja tervis on teie kätes. Ma usun, et teete parima säästes mind elule. Kui aga minul on afaasia ja ma ei saa rääkida, ma ajan sônad segamini vôi ei suuda teie korraldusi täita, siis palun olge minuga kannatlik ning taktitundeline

  • mina olen ju haige ja minu hing on hell, Mind on kerge haavata ja kui mina olen masenduses, siis on teil mind raske ravida
  • Isegi kui teile tundub, et minust ei saa enam iialgi asja, kui vähegi vôimalik, saatke mind logopeedi juurde. Tema loodetavasti oskab leida viisi, kuidas minuga kontakti saab. Logopeed oskab ka teile nôu anda, kuidas minuga suhelda.
  • Ma vajan logopeedi kohe, kui on selgunud, et haigus vôis minu kônekeskusi ajus kahjustada. Kui ma ei saa inimese kombel öelda mida tahan, tekib mul paanika ja depressioon ning siis on mind juba väga raske ravida. Küllap te tohtrina teate väga hästi, kui oluline on optimism ning raudne tahe paranemisprotsessis.

Ja veel üks asi!

Insuldi ja ajutrauma järgselt osutab meditsiin haigele pikema vôi lühema aja vältel ravi, olgu siis akuutravi haiglas vôi hiljem taastusravi haiglas. Raviasutusest lahkudes jääb patsient perearsti hoole alla, saab oma ravimid ja ambulatoorsed protseduurid. Ühel hetkel tuleb tôdeda, et ei ühegi ravimiga, skalpelli ega protseduuriga ei ole vôimalik tekkinud kahjustust enam olematuks muuta. Ühel patsiendil selgub see varem, teisel hiljem.

Ehk on teie meeskonnas ehk ka sotsiaaltöötaja? Ei mina ega mu pere tea mida me nüüd uues olukorras tegema peaksime. Sosiaaltöötaja oskab kindlasti nôu anda.

Nüüd tuleb kätte aeg, kus minul tuleb tunnistada, et olen puudega inimene ja mul tuleb ôppida koos oma puudega elama – seda kôike nii psüühilises, vaimses, füüsilises kui sotsiaalses môttes. Ma pean ôppima, kuidas oma kurbade môtetega toime tulla, ma pean leidma midagi, mis mu vaimu ka nüüd toidaks, pean ôppima end ühe käega riidesse panema, pesema, süüa tegema, koristama, joonistama, tegema kôike seda, mis aitab mul maksimaalselt ise enesega toime tulla. Pealegi pean ma ôppima kuidas oma nappide kommunikatiivsete vahenditega ühiskonnas hakkama saada. Seda kôike on liiga raske ise ôppida.

Palun saatke mind PESARIMAJJA  inimeste juurde, kes uurivad, kas mind on vôimalik aidata ja kui on, siis seda nad ka teevad!