Haiguse varane etapp

Inimesed, kes on saanud afaasia, ei pruugi mõista, mis nendega on juhtunud. Äkiline kõnekaotus ajab segadusse. Nagu eespool öeldud, kaasneb afaasia ägeda ajuvereringehäirega. Seetõttu viiakse paljud haiged alguses haiglasse. Kohtumisel oma pereliikmetega võivad haiged tõdeda, et ei suuda kutsuda tuttavaid inimesi nimepidi ega oska igapäevaseid toiminguidki sooritada.Loomulikult tunneb haige hirmu, järgneb depressioon või frustratsioon. See võib kesta mõnda aega. Mõned haiged elavad halva enesetunde teiste peale välja. On oluline, et see lähedasi neist eemale ei peletaks. Teadlased on leidnud, et pereliikmete või lähedaste toetus aitab oluliselt kaasa haige seisundi stabiliseerumisele. Abi peaks saabuma võimalikult vara. Sõbralik suhtlemine rahustab isegi siis, kui haige näib mitte reageerivat. See ongi esimene samm kõne taastamisel. Siin on perekonnal võimalus anda oma panus haige tulevasele paranemisele.

Kui teie lähedasel on olnud ajukahjustus, kogete ka teie ise ilmselt shokki ja depressiooni.

Taastumise etapp

– Mõne nädala kuni mõne kuu pärast seisund stabiliseerub ja algab taastumine. Kui kõne ja liikumisvõime ei ole piisavalt taastunud, ei saa reeglina pöörduda tagasi endisele elule. Afaasik ei ole enam haige inimene, tal ei ole palavikku, haava ega muud, mis otseselt elu ohustaks, kuid nüüd tuleb õppida elama uues situatsioonis.- Edaspidi peab afaasik jääma oma neuroloogi (perearsti) hoole alla, et säilitada tervislikku seisundit ja vältida uut insulti. Alguses tundub, et haige ei saa üksi kodus hakkama. Tuleb õppida end uues situatsioonis riietama, sööma, WC-s käima. Aja möödudes olukord tasapisi muutub. Vähehaaval tuleks hakata koduseid töid tegema. Iga pisimgi toiming on afaasikule võiduks, pereliikmele aga abiks.

– Intensiivne taastusravi spetsialistide käe all on nüüd hädavajalik. Liikumist aitavad parandada füsioterapeudid, toimuvad võimlemistunnid, massaazˆ. Küsige nõu füsioterapeutidelt ja masseerijatelt, kas ja kuidas saaksite ise kodus harjutusi teha.

– Kõne taastamisega tegelevad logopeedid.

– Kõne taastumiseks on oluline, et afaasik viibiks kõnekeskkonnas. Seega on sõbrad, pereliikmed ja teised head tuttavad teretulnud teda külastama. Rääkige afaasikuga kõigest, mis iganes võiks teda huvitada. Ka siis kui ta ise sõnagi vastata ei saa või kui teile tundub, et ta ei mõista teie kõnet.

Täiskasvanud inimene räägib või vähemalt üritab rääkida siis, kui tal on midagi sellist öelda, mida teised ei tea või mis on talle huvitav. Seega peaks afaasik saama viibida mõnda aega seal, kus teid ei ole. Peaks saama kogeda midagi, millest ta tahaks rääkida.

Paranemine

Paranemise kohta puuduvad kindlad reeglid. Mõned inimesed paranevad kiiresti, teised jälle aeglasemalt. Edusammud sõltuvad kahjustuse sügavusest, ulatusest, vanusest, aga ka patsiendi tahtejõust ja treeningust. Statistiliselt on pandud tähele, et tervistuvad ehk saavad minna tagasi oma endisele tööle vaid ~ 3% afaasikuist, sama paljude puhul aga ei ole täheldatud mingisugust paranemist. Ülejäänute seisund paraneb aja jooksul, kellel rohkem, kellel vähem.Perekondlik elu
Kindlasti tuleb märkida, et afaasia ei ole ainult haige enda probleem, vaid haarab kogu perekonna. Perekondlik elu tuleb ümber korraldada.

Kogemused on näidanud, et Eestis jääb enamik varem õnnelikult koos elanud perekondi ka peale ühe pereliikme haigestumist koos elama. Muutuvad vaid rollid ja prioriteedid.

Skandinaaviamaades asub afaasik sageli elama eraldi korterisse, kus teda regulaarselt külastab sotsiaaltöötaja, ehkki abikaasa ja lapsed jäävad haigele toeks.

Afaasiahaige tundemaailm

Haigus võib alguses põhjustada psüühilist ebastabiilsust, soovi enam mitte midagi teha, mitte suhelda, mitte pingutada. See on täiesti normaalne tunne ja seda tuntakse ka paljude teiste haiguste või kaotuste puhul. Muutuda võib haige enesekontroll. Seda märkavad eelkõige lähedased, kes on harjunud inimese tavalise käitumisega. Näiteks oli afaasiahaige enne haigust vaikne ja häbelik, nüüd hoopis “jutukas” ja agressiivne. Või saab varem isekaks peetud inimesest nüüd malbe ja liigagi tagasihoidlik inimene. On raske ennustada, mis toimub inimese sees, kui ta ei saa oma mõtteid teistele kuidagi arusaadavaks teha. Juhul, kui lähedased ei suuda patsienti aidata, pole vaja peljata psühholoogi poole pöördumist.